Uskumatu, ma magasin ülikooli sisseastumiseksamite ametliku registreerumise maha!

Olin valmis paljudeks ebaõnnestumisteks, aga ma poleks iial uskunud, et komistan just siin.

Aga kõige üllatavam on see, et ma polnud üldse kurb, pigem isegi pisut rõõmus.

See on tõeline vabaduse hõng pärast ülikooli-vanglast pääsemist.

Esimene katse Zhejiangi Ülikooli arvutierialale

Eelmisel aastal samal ajal olin just lõpetanud kahekuulise jooksukava, mille käigus läbisin iga päev keskmiselt 5 kilomeetrit. See oli katse proovile panna oma piire.

Enne seda ja ka poolteist nädalat pärast seda õppisin iga päev rahulikult 6-7 tundi, seejärel jooksin või lihtsalt logelesin. Selle aja jooksul jagus mul energiat isegi selleks, et luua loovaid vorme sisseastumiseksamite sajapäevasele tagasiarvestusele, mida ma iga päev uuendasin ja oma toas tahvlile joonistasin.

Kui jäänud oli veidi üle 40 päeva, hakkasin tundma, et aega ei ole piisavalt. Erialakursused olin läbi võtnud vaid korra, mõni peatükk oli isegi täiesti vaatamata; lineaaralgebra oli pooleli, tõenäosusteooriat polnud ma veel alustanudki ja varasemate aastate eksamiülesandeid polnud ma samuti lahendama hakanud. Poliitika 1000 küsimuse kogumikust olin läbi teinud vaid ühe korra ja suuri küsimusi polnud ma peaaegu üldse vaadanud.

Kui jäänud oli veel kuu, hakkasin ma lõpuks paanitsema – mina, kes ma polnud oma elus ühegi eksami pärast paanitsenud. Teadsin, et mul ei ole enam mingil juhul aega kõike teist korda läbi teha.

Kolm nädalat enne eksamit oli mu pea täiesti tühi, justkui poleks õpitust mälusse jäänud ainsatki jälgegi, ja mõte alla anda lipsas peast läbi.

Pärast mõningast järelemõtlemist otsustasin siiski veel veidi pingutada.

Äärmiselt piiratud aeg ja kehv õppeseisund said päästikuks, justkui oleks see murdnud läbi mingist barjäärist ja viinud mind “zoom-olekusse”. Ise diagnoositud ADD-ga inimesena kogesin ma esimest korda, mida tähendab tõeline keskendumine.

Lõpptulemus oli muidugi ettearvatav läbikukkumine

Tulemused

Matemaatika I

Matemaatika I raamatust ei jõudnud ma tervet ringi isegi läbi teha. Lõpuks sattus kätte viimaste aastate kõige raskem eksam, mis oli tõeline ootamatus, ja ma kirjutasin üles kõik, mis ma oskasin. Eesmärk: mis tuleb, see tuleb.

Tulemus: Matemaatika I – 90 / 150 punkti.

Poliitika

Poliitika suurte ülesannete jaoks õppisin neli õhtut ja ühe pärastlõuna Xiao nelja raamatut, kasutades mõistmisele tuginevat või sõnade tükeldamise meetodit, et meelde jätta 40 märgi abil sadu sõnu vastuseid. Umbes seitse-kaheksa ülesannet sain niimoodi selgeks. Eksamil, kus vastused olid kohati juba küsimuses sees, kirjutasin kolm tundi peatumata. Eesmärk: 65 Tulemus: Poliitika – 70 / 100 punkti.

Inglise keel I

Inglise keele varasemate eksamite lugemisülesandeid tegin kaks korda, põhisõnad õppisin ära, unustasin ja unustasin uuesti. Eksamil lugemisosa tehes jäin peaaegu magama. Kirjandi jaoks õppisin malli pähe, aga eksamiruumis lasin oma mõtetel vabalt lennata ja hakkasin oma suva järgi improviseerima. Eesmärk: 70 Tulemus: Inglise keel I – 68 / 100 punkti.

Erialakursus

Erialakursus: andmestruktuuride algoritme ma üldse ei kordagi, arvutite arhitektuuri kahest suuremast peatükist polnud ma midagi õppinud, ja Wang Dao raamatust olin läbi teinud vaid ühe korra. Eksamil kaotasin 15 punkti algoritmiülesande pealt täielikult. Eesmärk: mis tuleb, see tuleb. Tulemus: 408 erialakursus – 106 / 150 punkti.

Kogusumma: 334 Edasipääsu piir: 361 Selle eriala registreerunute arv: umbes 2000

Põhjuste analüüs

Lõpptulemus oli muidugi ettearvatav läbikukkumine. Analüüsin siin põhjuseid.

Objektiivsed põhjused:

• Zhejiangi Ülikooli arvutiteaduste erialale registreerunute arv plahvatas.
  • Üle-eelmisel aastal oli registreerunuid 1200+, edasipääsu piir 330+; eelmisel aastal oli registreerunuid 2000, edasipääsu piir 361, ja eksamite üldine raskusaste oli eelmisest aastast kõrgem.
• Nullist alustav, eriala, kooli ja piirkonda vahetav.
  • Tuntud ka kui kõige raskema olukorraga „kolmekordse vahetaja“ kandidaat.

Subjektiivsed põhjused:

• Ma olen kehv.
• Ma olen laisk.
• Õppisin iga päev alla 7 tunni.
• Kordasin kõike vaid ühe korra ega jõudnud lõpuni.

Kirjeldades eelmisel aastal eksami detaile, iga pisiasjani välja, tahan ma lisaks lihtsale tagasivaatele öelda ka järgmist:

Magistrantuuri sisse saada polegi nii raske

• Minu nii kehva õppeseisundi juures polnud lõpptulemus sugugi liiga halb, mis näitab, et magistrantuuri sisseastumiseksamid ei ole tegelikult väga rasked. Kui sa just ei vaheta eriala ega sihi TOP2 koole, on teistesse ülikoolidesse sisse saada põhimõtteliselt väga lihtne, minu tutvusringkonnas on palju selliseid näiteid.
• Kui erialavahetusega kandidaadid ei sihi just ülipopulaarseid erialasid, kus registreerunute arv ei ületa tuhandet, on sisseastumine üldjuhul samuti lihtne. (Tavaliselt on üle 500 registreerunu juba palju.)
• Ja kui sa vahetad eriala ja sihid populaarset eriala, aga oled minust pisutki hoolsam ega logele iga päev, siis ma arvan, et probleeme ei tohiks olla.
• Need, kes sisse said, ei pea ka iga päev uhkustama ja oma üleolekut näitama.

Otsus uuesti proovida

Lõppude lõpuks vahetasin ma eriala, õppisin nullist arvutiteaduse nelja põhikursust ja kogu õppeprotsess oli liiga rahulik. Seega, kui anda endale veel veidi aega, siis teine katse on kindlasti edukas, mõtlesin ma endale.

Ametlik õppimine algas taas juulis. Ikka rahulik õppimine, aga seekord oli see kindlameelselt rahulik õppimine. Siinkohal jätan x sõna vahele.

Järsku sain teada, et olin ametliku registreerimise tähtajast maha jäänud

Minu esimene reaktsioon oli üllatus. Ma ei tea, miks ma sel aastal ei pannud kalendrisse meeldetuletust nagu eelmisel aastal. Igatahes, pärast mõneminutilist leppimist paratamatu tõsiasjaga, teatasin ma uudise sõpradele ja mõtlesin samal ajal uuesti läbi, miks ma üldse tahtsin magistrantuuri minna.

Peamiselt oli kaks põhjust, millele ma nüüd ükshaaval vastu vaidlen:

1. Lihtsam eriala vahetada Magistrantuur aitaks mul kiiresti uude valdkonda siseneda.

Vastuargument:

• Arvutite ja interneti valdkonnas on eriala vahetamine liiga lihtne.
  • Mõned lähevad mõneks kuuks koolitusele ja hakkavad juba koodi kirjutama; mõned, kes on lõpetanud magistri- või doktoriõppe ja tahavad arvutiteadusse üle minna, õpivad lihtsalt mõne kuu jooksul vastava valdkonna teadmisi ja koodioskusi ning lähevad Google’isse tööle.
  • Kui eesmärk on lihtsalt eriala vahetada, pole vaja kolme aastat magistrantuuri õppimisele kulutada.

2. Haridustaseme tõstmine 985 ülikooli magistrikraad on alati hea ja see tõestab ka võimeid.

Vastuargument:

• Mul pole väga tugevat maineka kooli kinnisideed.
  • Ma ei kummarda autoriteeti. Hiina eksamikeskse haridussüsteemi tingimustes tunnevad paljud andekate õppurite vastu loomulikku sümpaatiat ja austust. Aga minu meelest on see “hundi piim”, mis tuleb välja oksendada; otse öeldes on see ikkagi alateadlik autoriteedi kummardamine.
  • Miks just Zhejiangi Ülikool? Sest Zhejiangi Ülikooli arvutiteadus on riigi tipptasemel, samuti on Zhejiangi Ülikooli edasipääsueksamid tuntud oma õigluse ja avatuse poolest ning ülikooli vaim on vaba ja avatud.
  • Teiste pärast ma ei muretse, aga kõige rohkem tahtsin ma oma vanematele oma võimeid tõestada, öelda neile, et ma pole teistest halvem. Kuid võimete tõestamiseks pole ainult see üks viis.
• Mulle ei pruugi meeldida arvutiteadusega seotud uurimistöö.
  • Arvutiteaduse valdkonna uurimistöö on ju vaid värskete artiklite ja raamatute lugemine, loengute kuulamine, eksperimentide tegemine (arvutil) ja artiklite kirjutamine.
  • Aga see, mis mulle arvutite juures meeldib, on see, et see on universaalne tööriist, tööriist, mida sa saad opereerida. Sa saad sellega praktiliselt midagi ära teha, isegi kui see on vaid väga väike osa, aga see võib muuta sinu või teiste elu.
• Isegi kui sisse saan, ei saa ma uurimissuunda vabalt valida.
  • Uurimissuund tuleb paika panna alles pärast laboriintervjuud, populaarsed laborid ja juhendajad on alati väga nõutud, ja on väga tõenäoline, et lõpuks satun laborisse, mis mind tegelikult ei huvita.
• Isegi kui ma pole magistrant, ei keela keegi mul valdkonna uusimaid arenguid jälgida.
  • Arvutiteadus ei vaja, erinevalt teistest erialadest, suuri ja spetsialiseeritud laboriseadmeid ega rangeid eksperimenteerimistingimusi. Piisab vaid internetiühendusega arvutist, ja sa saad juba palju ära teha.
  • Internetti pakutavad valdkonna ressursid on arvutiteaduses võrreldamatud: tohutult õppematerjale, avalikult kättesaadavad ja suurepäraselt koostatud veebikursused, lugematute suurepäraste avatud lähtekoodiga projektide lähtekoodid. Värskeimaid uurimisartikleid saab vabalt lugeda ja sa saad artiklites esitatud ideid oma arvutis uuesti rakendada ning neid oma töös kasutada.
• Magistrikraad või kolm aastat töökogemust – kumb on olulisem?
  • Arvutitööstuse teadmised ja tehnoloogiad arenevad päevast päeva, magistrantuuris õpitut tööelus põhimõtteliselt ei kasutata, kõik algab ikkagi nullist.
  • Magistrikraad + töökogemus puudub vs. bakalaureusekraad + kolm aastat töökogemust – tegelikult on viimane palga osas konkurentsivõimelisem.
• Magistrantuur on uus raamistik.
  • Magistrantidel on artiklite kirjutamise surve, samuti tähtajad, ja neid lükatakse samamoodi edasi.
  • Magistrantuuri juhendajaid nimetatakse tavaliselt “bossideks”, ja nagu töölgi, töötad sa tegelikult oma “bossi” heaks.
  • Just olin ülikooli-vanglast põgenenud, miks peaksin ma nii kiiresti uude raamistikku astuma?
  • Magistrantuuri minna pole kunagi liiga hilja.

Pärast seda, kui kõik läbi mõtlesin, tundsin suurt kergendust.

Sellel õhtul ma ei maganud terve öö. Mõtlesin, et saan jätkata kuudepikkuse Kindle’i raamatuhunniku lugemist, saan oma blogi kallal nokitseda, minna pildistama, viia ellu hiljutised projektiideed ja võtta ette ammu kogutud arvutiteemalised blogipostitused, et neid põhjalikult uurida. Sisemine rõõm hakkas tasapisi õitsema.

Jah, see on vabaduse hõng, tõelise vabaduse hõng.

Vabadus ja rõõm

Need asjad, mida ma taga ajan, taanduvad tegelikult vaid kahele punktile: 1. Vabadus ja 2. Rõõm. Ja neid kahte kasutan ma mõõdupuuna, otsustades, kas midagi ette võtta või mitte.

Alguses õppisin füüsikat, sest tundsin, et füüsika aitab mul paremini mõista maailma, milles ma elan, ja aru saada, miks kõik siin ilmas just nii toimib. Füüsika, seega ka “kõige olemasoleva teadus”. See on mõttevabadus.

Nüüd õpin arvutiteadust, sest tunnen, et arvuti on universaalne tööriist, mida saab ühendada iga valdkonnaga ja mille abil saab luua midagi tõeliselt kasulikku – tööriist, mis pakub mugavust nii endale kui ka teistele ning parandab märgatavalt elukvaliteeti. Internet on maailma aken, mis võimaldab näha suuremat maailma. See on “tegevuse” vabadus.

Vabadus ja rõõm on omavahel tihedalt seotud, toetades ja samas ka tühistades teineteist. Minu jaoks ei ole vabaduseta rõõm tõeline rõõm, ja rõõmuta vabadust pole olemas.

Kummaline küll, aga mitu korda on see nii olnud: kuigi argipäeviti olen sageli kaasas sünge ja pimedusega, on mu tulevikupildid elu pöördepunktides alati säravad ja lootusrikkad. Ilmselt on mul tõesti kaasas “optimismi geen”.

Kas kahetsen? Pisut ikka. Lõppude lõpuks on nüüdseks esimene õppering peaaegu läbi, matemaatikas olen teinud poolteist ringi ja varasemate aastate ülesannetes saan stabiilselt üle 130 punkti; poliitikaga pole ma aasta aega tegelenud, alustasin just 1000 küsimuse lahendamist ja valikvastustega küsimustest teen keskmiselt 30 viga 100-st, kusjuures vead tulenevad peamiselt täielikust tuupimisest, mis on igasuguse loogikata ja mehaaniliselt pähe õpitud; augustis sain läbi PAT-i algoritmiülesannete kogu; ja eksamini on veel 50 päeva.

Kas see aeg on raisatud? Ei ole, sest ma põlgan aja raiskamist (enda arvates) täiesti kasutute asjade õppimisele. Need osad, millele ma tegelikult aega ja energiat kulutasin, leiavad tulevases õppe- ja tööelus enam-vähem kasutust: kõrgem matemaatika, lineaaralgebra ja tõenäosusteooria on andmeteaduse ja masinõppe teoreetilised alused, lahendatud algoritmiülesanded on igapäevases töös vajalikud, ja pärast nelja põhierialakursuse läbimist on mu baasteadmised jõudnud arvutiteaduse bakalaureuseõppe tasemele. Teisi, tõeliselt kasutuid asju, nagu poliitika, pole ma üldse hakanudki vaatama. Lisaks tegin ma selle aja jooksul vabal ajal osalise tööajaga tööd ja teenisin üheksa tuhat kaamera ostmiseks – see polnud kahjum.

Muidugi võid sa arvata, et kõik eelnev on minu ebaõnnestumise eneselohtutus. Aga mis siis? Mis vahet seal on, mida sa arvad? Minul läheb ikka hästi.

Just nägin üht artiklit, mille lõpus oli üks lause, mis tundus väga tabav:

{% centerquote %} Ole enda vastu hea. Sa ei sure, kui sa ei lõpeta kooli 18-aastaselt, mis siis, kui sa ei saa doktorikraadi kahekümnendates, mis siis, kui sa ei saa miljonäriks mingis eas. Avasta maailma, õpi tundma ennast, naudi elu protsessi. {% endcenterquote %}

Sa ei tea kunagi, mis homme juhtub, ja minagi ei osanud ette kujutada, et ühel päeval magan ma suure eksami maha.

Sellel päeval lugesin ma ülevaateartiklit loomuliku keele töötlemisest, õppisin õpetuste abil veebikraapimist, et hankida entsüklopeediaartikleid, võtsin ette oma blogi, et uusi postitusi kirjutada – ühesõnaga, kui arvuti oli lahti, ei tahtnud ma telefoni puutudagi.

Varem tundus mulle alati, et elu on lühike, kuid sel hetkel tundsin esimest korda, et elu on pikk. Olen alles 22-aastane ja mul on veel palju aega ees.

{% centerquote %} Vana mees kaotas hobuse – kes teab, kas see on õnn või õnnetus. {% endcenterquote %}