Monet' näitus Tokyos: Katarakti vaevustest surematute pintslitõmmeteni
Mõned päevad tagasi jõudsin viimasel hetkel ära vaadata kauaoodatud Monet’ näituse. Ta on ju üks mu lemmikmaalijaid ja ühtlasi mu lemmikimpressioniste.
Mõtlesin, et kui ka minu teoseid peaks paari sajandi pärast kunstimuuseumis nii sügavalt hinnatama, siis ma vist rõõmustan nii väga, et kergitan kirstukaant!
See, Jaapani ajaloo suurimaks peetav Monet’ vesirooside näitus, tõi publiku ette 64 originaalteost. Peale mõne üksiku visandi olid kõik tegemist tõeliselt kaalukate töödega. Umbes 50 neist pärinesid Pariisi Musée Marmottan Monet’st ning olid välja pandud koos Tokyo Rahvusliku Lääne Kunsti Muuseumi ja teiste Jaapani kogude teostega, pakkudes tõeliselt hingematvat elamust.
Kuigi pileti õnnestus osta alles pärast pooleteisttunnist järjekorras seismist, oli see absoluutselt parim näitus, mida ma viimastel aastatel näinud olen. Üürisin audiogiidi ja kuigi saalides oli iga teose ees väga palju inimesi, sukeldusin kõrvaklapid pähe pannes kohe oma maailma, Monet’ maailma.
Näitus oli jaotatud nelja saali ja viide peatükki, jutustades loo Monet’ esialgsest ajendist vesirooside teema loomiseks, vesiroositiigi rajamisest kuni hilisemate sõja ja katarakti põhjustatud raskusteni. Nii nägin ma mitte ainult teoseid, vaid kogu kunstniku hinge lugu.
Mulle meeldisid esimesed peatükid oma rahuliku ja rikkaliku värvigammaga. Monet panustas vesiroositiigi loomisesse tohutult energiat ja aega. Jälgides iga päev valguse ja varjude mängu tiigil, nägi ta küll vesiroose, kuid tajus samal ajal ka hommiku- ja õhtutunde ning leekivat loojangut – see oli rahu ja rikkalikkus, peenus peidetud robustsuse sisse.
Mulle meeldisid ka kaks viimast peatükki, mis kajastasid Monet’ elu hilisemat perioodi. Esiteks kajastus seal Esimene maailmasõda oma võimetuse ja valuga, teiseks aga kataraktist tingitud vaevused, mis panid pildid ja värvid muutuma metsikumaks ja hoogsamaks. Ent selles metsikuses oli siiski näha Monet’ peent elutunnetust ja ilumeelt – see oli vastupanu saatusele, lein sõjas kannatanud inimeste pärast.
Monet kannatas elu lõpuaastatel pidevalt silmahaiguse käes. Aastatel, mil ta Jaapani silla teemalisi töid lõi, halvenes ta katarakt üha enam. 93-aastaselt oli ta parem silm peaaegu pime. Pärast operatsiooni taastus nägemine veidi, kuid säilis tugev kollakasroheline toonierinevus. Sellegipoolest jätkas ta loomist.
„Kui laulja kaotab oma hääle, läheb ta pensionile. Kui maalikunstnik on läbinud kataraktioperatsiooni, peab ta maalimisest loobuma. Aga maalimisest loobumine on asi, mida ma mitte mingil juhul teha ei saa.”
Mulle meeldisid need leinpajude maalid. Mõned suured leinpajude teosed, mis olid justkui alt üles vaadates maalitud, ilma taevata, kus kogu pinda täitsid leinpajud, mille punakad tüved seisid keskel hiiglaslikult ja silmatorkavalt. Seejärel olid seal need taevani ulatuvad leinpajud, mille tohutu suurus justkui voolas pildiraamidest välja, puudutades otseselt vaataja hinge.
Üks anekdoot: Kolm jaapanlast külastasid Monet’ ateljeed ja nägid teda neid leinpajusid maalimas. Üks neist, olles uudishimulik, ei suutnud jätta küsimata: kas see punaste tüvede ja roheliste pajulehtede kontrast – kas need värvid on ikka õiged?
Monet vastas: Tead, mu vanu, nüüd ilusateks peetavaid teoseid kritiseeriti omal ajal pidevalt veidrate värvide pärast. Seega, kuigi need värvid võivad sulle praegu veidrad tunduda, siis ühel päeval tulevikus imetlevad inimesed neid ja hüüatavad: need värvid on ju tõeliselt ilusad!
Mõned aastad pärast Monet’ surma pandi tema vesirooside teemalised maalid muuseumis välja ja need haarasid sügavalt vaatajate südamed.
Monet rajas kord vesiroositiigi äärde roositee ja see kolme teose sari, mis kujutab majakest roosiaiast vaadatuna, oli viimane, mille ta oma eluajal lõi. Millised imelised värvisegud! Ülemises vasakus nurgas kumab aimatavalt maja – koht, kus ta elas üle 40 aasta.
Sealt vaadates on see tõesti kaunis.
„Varem või hiljem moonutuvad ja muutuvad segaseks kõik, mida ma näen. See on talumatu. Kui ma ei saa loodust enam näha nii, nagu praegu, siis eelistan jääda pimedaks ja säilitada mälestuse ilust, mida ma alati näinud olen.”
Esimese maailmasõja puhkedes 1914. aastal sukeldus Monet suurteoste loomisesse, öeldes, et töö aitab tal vältida mõtlemist neile kurvadele aegadele. „Mul on häbi, et mina uurin siin neid tähtsusetuid värve ja vorme, samal ajal kui nii paljud inimesed kogevad surma ja kannatavad piinades.”
Pärast Esimese maailmasõja lõppu, 1918. aasta novembris, kirjutas ta oma vanale sõbrale, peaminister Georges Clemenceau’le, ja annetas talle kaks teost, et tähistada sõja lõppu.
Leinpajud sümboliseerivad mälestamist, leina ja meenutamist. Monet kujutas ette, kuidas inimesed neid teoseid vaadates rahulikku meditatiivsesse seisundisse suubuvad, tundes end ümbritsetuna lõpmatust, maali peal kujutatud veest. Tiigi pinnal peegeldusid leinpajud, kusjuures tegelike pajude ja veepeegelduse piirid hägustusid, sulades ühtseks tervikuks. Teatud määral ühinevad reaalsus ja illusioon voolavas mikrokosmoses.
Ühel teisel leinpaju maalil viitab puu alumine tüveosa koos pooleldi vee kohal rippuvate okstega metafoorile, kus inimene nutab pea langetades.
Suurem osa ülaltoodud sisust on üles tähendatud käigu pealt, lisaks kirjutasin iga teose ees seistes ja seda jälgides ka mõned oma muljed. Kuna pildistamine oli lubatud vaid kolmandas saalis (kaheksa teost) ning käsitsi märkmete tegemine pakkus sügavamat ja segamatumat elamust, lisaks asus näitusepaik keldrikorrustel – esimesel ja teisel – ning kõige sügavamas osas puudus isegi mobiililevi, mis kõik oli suurepärane põhjus sügavaks sukeldumiseks. Audiogiid eraldas mind samuti rahvahulgast, võimaldades koheselt sügavalt sukelduda, ja selle sisu oli suurepärane, tõstes näitusekülastuse elamuse mitu korda kõrgemale. Soovitan kõigil, kes lähevad, kindlasti audiogiid rentida. Erimuuseum ei olnud väga suur, kuid veetsin seal siiski üle kolme tunni.
Tokyo näitus on nüüdseks lõppenud, kuid see liigub edasi Kyotosse ja neil, kes maha jäid, on veel võimalus seda külastada. See näitus meeldis mulle tõesti väga, oli näha, et see oli äärmiselt hoolikalt ja kõrgel tasemel kureeritud. Kunstipoest ei saanud ma jätta ostmata suveniire – hankisin postkaarte ja näituse erikataloogi. Näituse üldine kvaliteet ja elamus (välja arvatud tohutu rahvamass) oli suurepärane, soovitan seda tungivalt.
Lihtsa lehitsemise kataloogist leiate minu X-i videost => x.com/Philo2022
